Laternad

Enne kui ma ära eksisin, mahtus kogu mu maailm Mira töökotta. Esialgu mulle sellest piisas. Tundsin töökojas iga naginat ja kolksatust ning teadsin ka kinnisilmi, kus Mira parajasti liigub. Kõik, mis jäi väljapoole neid seinu, võis minu poolest sinna ka jääda. Akna kaudu sai sellega niigi tutvust teha. Minu koht toa teises servas, otse soojatoru kõrval. Toru soojenemine tekitas õrna naksumise häält ning sirutades keerasin ennast teisele küljele. Mu pilk peatus Miral, kes pea longus oma töölaua taga nokitses. Minu taburet oli lohakalt laua alla lükatud. Mira kohal laes rippus sadakond katkist laternat – mõned neist kaetud aastatepikkuse tolmukihiga, teised alles vihmast nõretavad. Kui väiksemgi tuuleiil ukseprao üles leidis, kõlksusid need kergelt üksteise vastu. Mira parandas neid. Vähemasti nii mulle tundus. Kuigi viimasel ajal tõstis ta neid enamasti lihtsalt eest ära. Iga päev tõid inimesed aina rohkem ja rohkem jõelaevade laternaid. Või soolast kinnikiilunud hingedega lampe. Mõni üksik latern oli täiesti süsimustaks põlenud ja lõhnas nagu kõrbenud juustusai. Või roiskunud kala. Aga paljud teised lõhnasid millegi tundmatu järgi. Mira võttis alati katkised laternad vastu, riputas need lakke rippuma või sättis õlgedest täispakitud kasti, ja kirjutas üles tooja nime. Mõnel juhul lubas ta ka töö homseks valmis saada, mis tähendas enamasti seda, et toolilt ta enne hommikut ei tõusnud. Kruvikeeraja käe külge seotuna, külm tass teed lauaserval ja õrnalt kumav ahjuvalgus. Mulle homne päev ei meeldi. See tõi alati kaasa rohkem probleeme ja asju, kui ära viis. Eelmisel nädalal toodi Mirale kaheksateist laternat, see nädal juba kakskümmend kaks. Esimest korda kui ma oma pesas ennast sisse seadsin oli see arv kaks.. Aga see tundus nüüd nagu võimatu unistus. Enne kellatorni paistsid Vardala linna katused. Vihmaga värvused need mustaks, pärast vihma muutusid tagasi tumehalliks. Õunahalliks. Nende taga oli vaevu näha jõge, mis lookles kahvatute küngaste vahel. Mira jutustas kunagi, et selle kaldad olid kõrjatest täis kasvanud, aga üksinda ei lubanud ta mind kunagi nii kaugele. Lodjad tõid tihti roostiku ja vetistunud lõhna otse töökotta. Igal lootsikul oli oma kõlaga kell. Mõnikord ütles Mira peadki tõstmata, kust alus pärit oli. „Kolm kumedat lööki. Rookandist. Küllap on neil tormilaternaid vaja.“ Eeldasin alati, et Rookant peab olema kusagil pagariäri taga. Seni olid kõik huvitavad paigad asunud kusagil pagariäri taga. Vastaskünkal seisis linna suurim kellatorn. See oli nii kõrge, et paistis nagu näeks selleks tervet maailma. Kõige tipus, kaarekujuliste avade vahel asus kell. Seda löödi vahest tulekahjude ja üleujutuste korral. Ühe korra ka siis, kui paisuväravad lahti tehti. „Vanasti löödi seda pääsukeste puhul ka,“ ütles Mira kord. Ta puhastas laternat, mis oli parandamist oodanud kauem, kui mina tema juures elanud olin. „Kui esimesed pääsukesed kevadel tagasi jõudsid. Ema viis mind alati jõeäärde kuulama.“ Ta keeras laterna sees väikest hammasratas, mis tegi pool pööret ja jäi siis kinni. „Küllap hakkas see helin kedagi segama.“ Ta võttis hammasratta uuesti välja ja vahetas selle väiksema vastu, mis seekord tegi täispöörde ja tõmbas endaga kaasa laterna sees oleva valgusti. “Igal juhul on nüüd kella küljes lihtsalt silt, et niisama seda kasutada ei või.” Mira tundis vahel puudust asjadest, mis olid minu jaoks täiesti võõrad. Ja tegelikult ei olnud ta ainuke. Pagariäri omanik rääkis kunagi möödaminnes punastest katustest ja sinisest jõest. Mira silmad jäi teda pingsalt vaatama, kui ta seda mainis, aga Mira pilgu peale kiirustas pagar tagasi töökotta. Mulle tundus, et sinine jõgi tähendas Mira jaoks midagi.. aga minu jaoks oli jõgi alati olnud täpselt samasugune taevakarva hall. Töölaua kohal seinal oli riiul, millel seisid kuus paksu tolmukihiga kaetud purki. Ma üritasin neid kunagi lähemalt uurida, aga Mira lükkas mu eemale. Aga nii palju ma nägin, et igas purgis oli isesugune hall pulber. Siltide peale olid kiiruga kleebitud uued märgid – silmus, ristatud jooned, redel.. „Klaasi värvimiseks,“ ütles ta ükskord mehele, kes tõi talle neli laternat, „Kui neist veel kunagi värvi saab.“ Tol korral vastas mees ainult, et suurlinna klaasimeistrid olid ammu katsetamise järele jätnud. Ma ei tea, mida see tähendas. Mirale see vastus ei meeldinud. Pärast mehe lahkumist lükkas ta purgid riiuli tagumisse serva ja ladus sinna ette “vajalikke” asju. Enamasti küll lihtsalt parandamist vajavaid laternaid. Ära ta neid ei visanud. Keerasin ennast parasjagu rohkem vastu sooja toru kui uksele kõlas koputus. Selle järsk olemus pani pea kõik laes rippuvad laternad kõikuma. Mira ohkas, asetas kruvikeeraja lauale tagasi ning avas puidust, kergelt kõvera, ukse. Ukse taga seisev habemik mees isegi ei oodanud sissekutset. Ta astus kiiruga külma tuule eest varju. Tundsin seda isegi toa tagumisse nurka. Ta kandis süles helehalli kompsu, mis nägi väga välja nagu vana purjeriie. Ilmselt oligi. Aga mis iganes selle sees oli, lehkas. Ta asetas paki ettevaatlikult tööpingile, metallitükkide vahele. Mira tõmbas riide eemale. Riidesse kukkunud klaasitükid kolisesid vastu metalist korpust ning mõni üksik libises kõlisedes põrandale. Huvitav. Korpuses jooksis pragu ja üks paks klaaspaneel oli puudu. „Rannatuletornist,“ ütles mees viimaks. „Vahil on viimane tagavaralamp kasutusel. Sa tead, mis juhtus.“ Mira heitis pilgu pea kohal rippuvatele laternatele ja siis tagasi mehe toodud pakile. Selle korpus oli peaaegu täielikult pooleks, ühes klaaspaneelis oli rohkem mõrasid kui taevas tähti. Kaks klaaspaneeli olid aga kildudena kõige muu vahele kukkunud. Mira ohkas: „Millal tal seda vaja on?“ Mees võttis mütsi peast ja keerutas seda käes: „Enne sügistorme. Kaitselaternaid ei ole enam saada.“ Tuul paugutas vastu ust ja tükk aega Mira ei vastanud. “Ma saan aru, et see on palju palutud Mira. Aga keegi teine ei aita..” Mehe hääl võbises kergelt ja ta liigutas ühte oma kätt nagu tahaks Mira õlga patsutada. Aga ta ei puutunud tüdrukut kordagi. „Ma tean, ma tean,“ ütles Mira lõpuks ja istus tagasi maha, „ma teen, mis jõuan.“ Ta tõstis laterna üles ja raputas seda kergelt. Pehme sabinana kukkusid klaasikillud vana purjeriide sisse. Vanem mees lükkas kildudega riide uuesti kokku ja pakkis selle endale kaenla alla. Mira asetas laterna tagasi lauale ja enne kui ta jõudis reageerida, veeres eelmise töö üks lahtine kruvi tema küünarnukist mööda, välgatas lambivalguses ja kukkus tööpingilt maha põrandale. Läksin sellele järele aga hooga tulles põrkasin Mira tabureti jala vastu, mis selle peale kergelt kõikus. „Palun,“ nähvas ta. „Jäta ometi ükski asi rahule.“ Ma jäin seisma. Hm. Hetkeks kostsid töökojas ainult vaiksed hääled: jahtuva toru kriiksumine, tuule mühisemine hoonete vahel ja logiseva klaasi tiksumine vastu raami. Mira sulges oma silmad aga ei öelnud midagi. Ta lihtsalt sirutas oma käe minu poole. Läksin piisavalt lähedale, et ta käsi minuni ulatuks. Mira pöidlaküüne kõrval oli väike haav. Või õigemini.. see oli endiselt seal. Olen vaid paaril korral näinud seda kinni kasvanuna, kui järgmisel hetkel on see jälle lahti. Miks? Ma ei tea. Aga Mirat see ei häirinud. „Anna andeks. Asi pole sinus.“ Mira käsi jäi paigale, kuid pilk pöördus juba tagasi lambi juurde. Selle toonud mees seisis endiselt uksel, komps käes ja kohmetu nägu peas. Tema selja taga liigutas midagi. Midagi.. heledat. Ma kallutasin pead, et paremini mehe taha näha, kui see hele ja väike asi trepiastme suunas liikus. Ööliblikas. Liblikas avas ja sulges aeglaselt oma tiibu. Või õigemini.. mis neist järgi oli. Tiibade servad olid sama rebestanud kui kaltsuvaiba servad ning ühe tiiva keskelt jooksis suur pikk rebend. Oli omaette müsteerium, kuidas ta üldse õhus püsis. Ma olin ööliblikaid varem näinud küll. Üks elas paar päeva ühes Mira laternas. Aga too ei olnud üldse nii.. värvitu. Ja pealegi olid ta tiivad täiesti terved. Vanem mees astus viimaks kõrvale, et vanker mööda lasta, mille peale liblikas imekombel õhku tõusis, laes rippuvate laternate ümber tiiru tegi ja siis jälle uksest välja lendas. Mira teda tähele ei pannud. Õigemini pigem tunduski, et mina olin ainuke, keda ööliblika kohalolu häiris. Ma seisin ukselävele. Nõela tänav, vähemalt nii Mira seda kutsus, lõhnas märgade kivide ja kõrbenud küpsetiste järele. Ma ei käinud väljas tihti. Mõnel üksikul korral, aga ka siis Miraga koos. Ööiblikas laskus naabermaja nurgale. Mira palus mehel veel pisut oodata. Tal oli vaja kedagi, kes lambi korpust paigal hoiaks. Aga seda, et ma ukselävel seisin, ei pannud ta isegi tähele. Ma kahtlesin. Me ei tahtnud teda üksinda jätta. Aga helehalli liblika olemasolu tekitas minus tohutult küsimusi. Ma astusin ukselävelt alla jääkülmadele tänavakividele. Liblikas tõusis taas õhtu ja kadus naabermaja nurga taha. Järgnesin talle.